Bella lugu

See lugu pole ESLÜ kodulehel niivõrd selleks, et kutsikatele, kellest allpool juttu, kodu leida (5 kutsikat 6st on tänaseks kodu leidnud).
Peapõhjus loo avaldamiseks on koeraema, kes oli üks neist „paberiteta saksa lambakoertest”, kelle arv ulatub Eestis paraku sadadesse.
Lugege ja mõelge.

Kirjutab Monica Merima, ajakirjanik, labradorikasvataja, MTÜ Koeratalu perenaine:

Saadan ühe eluloo koos piltidega. Pildid on tehtud 2 päeva enne Bella surma.
Lugu on tegelikult väga tüüpiline, vähemalt Eesti elus kahetsusväärselt igapäevane. Masendav ja piinlikkust tekitav. Kahjuks küll mitte neile, kes põhjustavad kannatusi teistele elusolenditele, kelle nad on võtnud enda vastutusele ja nii-öelda hoole alla. Kuhu jääb austus elu vastu?

2006. aasta alguses sündis kusagil Eestis järjekordne pesakond nõndanimetatud paberiteta saksa lambakoera kutsikaid.

Üks emane kutsikas sattus elama Noarootsis asuvasse väikesesse külakohta.
Peremehe juurde, kes armastas viina rohkem kui koera. Purjutamisperioodidel läks kutsikas tal sootuks meelest. Kõhnuke kutsikas silkas mööda küla ning ikka leidus keegi, kes talle midagi söödavat poetas. Sedasi kasvas Bella suureks. 
Tuli esimene jooksuaeg. Seda soodsat võimalust kasutas ära samas külas elav suur must isane segavereline koer, ja Bella jäi tiineks.
Peremees tegeles ikka viinavõtuga, koer oli alalõpmata näljas ja janus. Vahel viskas keegi Bellale konte, vahel hallitanud saia. Kutsikaid oodates vajanuks koer palju rohkem toitu kui muidu, aga tal õnnestus saada süüa vaid niipalju, et ise vaevalt elus püsis.

Imekombel sündisid Bellal terved kutsikad, öösel vastu 18. novembrit.

Talumaja eeskojas, räpasel muldpõrandal. Sündisid, hoolimata koeraema üldisest kurnatusest ja lakkamatust näljatundest. Olles ise vaevalt 10-kuune ja nii niru, sai Bella sünnitusega   üksi hakkama. Seitse kutsikat.
Hommikul avastas ka joodikust peremees, et koeri on terve hunnik, ja tõttas 1 päevaseid (!) kutsikaid külapoe juurde müüma.
Juhuslikult kuulsime sellest loost, omanik oli õnneks meelsasti nõus koera koos kutsikatega jalust ära andma. Nädalavanused kutsikad koos emaga kolisid meie kennelmajja. Üks kutsikas siiski ei olnud esimest nädalat Noarootsis üle elanud.

Bella oli erakordselt kõhn, kõik tema kondid olid näha, hoolimata pikemavõitu karvast. Silmad olid auku vajunud, koerale oli valus otsa vaadata. Ise selline armas, leplik ja kuulekas koer, väga kontaktne ja kena. Asusime teda toitma kanapuljongi ja kanalihaga. Bella sõi isukalt ja toitis hoolsasti oma kutsikaid, oli väga hoolitsev ema.
Jalutuskäikudel liikus rõõmsa sörkjooksuga. Juba liputas saba. Juba oli kõht enam-vähem korras. Tundus, et tal õnnestub ehk kosuda ja vastu pidada.

 

 

 

 

 

 

 

 

 Jõudis kätte esimene nädalavahetus uues kodus. Bella isu kahanes, ühel õhtul keeldus toidust täiesti.

Jõi vaid vett ja lasi kutsikatel enda juurde sooja pugeda. Kutsikad said ilmselt toitu piisavalt, sest magasid rahulikult. Pühapäeval ei söönud Bella enam üldse.

Kohe esmaspäeval suundusime kliinikusse. Veterinaar korra katsus koera kõhtu ja läks vaatama, kas ultraheli ruum on vabanenud - oli kahtlus, et äkki  on pärast poegimist tekkinud põletik. Sekund hiljem tõmbas Bella kõhu sisse, niutsatas, tuikus ja kukkus külili. Ta hingas paar korda väga sügavalt, veel paar korda ja siis oligi läinud. Äkki ja kiiresti. Tohtrid ei jõudnud midagi teha... Pärast surma tehtud ultraheliuuringul võis kõhus aimata põletikulisi koldeid. Bella üldine seisund oli nii nõrk ja kurnatud, abi saabus tema jaoks liiga hilja.
Kahjuks ei leidunud kedagi, kes oleks sekkunud juba varem – siis, kui ta Noarootsis silmnähtavalt hooletusse oli jäetud.

Nüüd elab kutsikate juures labrador Sissy. Ta vaatab pisikesi hundusid üpris imestunult, nuusutab neid huviga. Mõni neist on pugenud magama Sissy padja peale, suure kollase koera kõrvale. Eks kõik väikesed vajavad lähedust ja turvatunnet. Kutsikate pesas on karvane mängukoer, kelle kaisus on soe magada. Söömine tuleb ka juba paremini välja, peaaegu kõik suudavad kausist limpsida. Kuigi selle tulemusena on kogu kasukas piimast kleepuv. Ja väikesed hakklihapallid meeldivad neile väga. Nad on sitked, tublid ja vaprad väikesed loomad. Tundub, et ka terved.

Suhteliselt õnnelik lõpp

Kamp kasuemasid kasvatas kutsikad ühiste jõududega üles, nad vaktsineeriti ja kiibiti. Tänaseks on kutsikad leidnud kodud, kus neid hoitakse, armastatakse, koolitatakse ning ka  steriliseeritakse/kastreeritakse. Loodetavasti ootab Bella kutsikaid ees rõõmsam elu kui nende emal, et nende koerahakatiste ellu mahub piisavalt korralikku toitu, puhast vett, mänguasju, sõpru ja toredaid tegemisi, ka arstiabi ja koolitust.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

P.S. Bella ei jõudnud elada aastatki. Ta puhkab mulla all suure pehme teki sees, ilusate suurte kivide kõrval. Ühe elu lõpp. Võibolla õnnestub elus olijatel sest midagi õppida. Et maailm oleks sõbralikum koht igaühele.