Ähvarduste asemel vastutus

Kirjutab Helen Vaher:


Foto: Helve Käro

Iga kuuga järjest rohkem saavad koerasõbrad ning nende sõprade sõbrad haledaid e-maile, kus palutakse koerale uus kodu leida „või muidu“ lubatakse terve ja elujõuline loom lihtsalt ära tappa. Heade inimeste südametunnistusele koputamine, arvutihiir ühes ja   mürgisüstal teises käes, hakkab vähemalt minu taluvuspiiri juba üsna tugevalt ületama.
„Pisarakiskujad” a la kutsukesel pole enam kodu ja kui uut peremeest ei leita, pannakse magama – see tõmbab mailinglistides ja tänavapostidel muidugi hästi tähelepanu. Järjest enam kasutavad sellist „turundusnippi“ uitmõtte ajel turuväravast kutsika pähe määrida lasknud koeraomanikud. Kuid   mitte ainult nemad. Seda trikki kasutavad ka  tõukoeraomanikud.

Olen nõus, et mõnikord tuleb koerale uue kodu leidmise raske otsusega silmitsi seista. Kuid on vähe tõenäoline, et enamasti teisme-eas koerte praeguste perede  hulgas on hakanud levima epideemilist mõõtu allergia koerakarvade vastu. Või et põdurate vanainimeste hulgas teeb ilma trend vahetult enne eluloojangut enesele aktiivne suure koera kutsikas kaela peale võtta, et seejärel ise kohe ära surra. „Allergia” kipub pigem hommikuste jalutuskäikude ning näritud susside vastu tekkima, või mis?
Ma ei usu ka massilisse majadest korteritesse kolimisse – „koeral on korteris halb elada, vajab uut kodu”. Vähestel tuleb ette tõeliselt ootamatuid kolimisi. Pealegi - koeral on hea seal, kus on tema peremees!!! Seega enamasti kahtlustan   ikka lihtlabast tõdemust, et koeraga tuleb oodatust rohkem tegeleda või on teada oodatust kallim pidada.

Mida rohkem minnakse taoliste haletsust tekitavate reklaaminippide õnge ja „aidatakse hädasolijat“, seda enam tekib juurde vastutustundetuid koeraomanikke, kes täna võtavad kutsika ja arvavad, et kui homme enam ei meeldi, saab lemmiklooma silma alt ära sokutada, tuues „inimlikke“ põhjendusi, mis tihti tegelikkusele ei vasta, aga ette teadaolevalt   rahvale hästi „peale lähevad“.

Kutsun üles kõiki koeraomanikke kõigile tuttavatele ja tuttavate tuttavatele aeg-ajalt kurtma, et koer, lisaks sellele, et ta on nunnu ja võrratu, tähendab näiteks ka katkist esikuvaipa või karvu elutoa diivanil või muid ebameeldivusi. Ja seda 10-15 aastat järjest! Kurtke, et   koeral on omad nõudmised, aga need ei haaku teie lapse või vanaema või teie enda vajadustega.  

Kui säravate silmadega koerasoovija   keeldub koera mööda näitusi ringi vedamast või talle enne kukke ja koitu põllule vorsti külvamast, on see OK. Nii palju ei saa igaühelt nõudagi. Aga IGALE koerasoovijale tuleb meelde tuletada, et ka vihmase, tuulise, lörtsise ilmaga või loomaomaniku tõsiselt rasketel tööpäevadel koer umbseks ei muutu, energiat ja mänguhimu ei kaota. Vähemalt pooleks tunniks jalutama tuleb (korterikoeraga) minna iga ilmaga, iga päev, nii hommikul kui õhtul. Õues elava koeraga tuleb iga päev veidi tegeleda.  
KOER VAJAB TÄHELEPANU, KOER VÕRDUB VASTUTUS!

P.S.   Või peaks levinud šokiteraapiale „aidake leida koerale uut peremeest või muidu pannakse magama” ikkagi samaga vastama? Jäetud kontaktandmetele saatma väljavõtte EV Loomakaitseseaduse 5. peatükist § 10  - Looma lubatud hukkamine.
Seadus ei sätesta, et looma oleks lubatud hukata (või kaastundlikke kaaskodanikke koera hukkamisega ähvardada), kui omanikul on „nunnumeeter” katki läinud või ta enam ei viitsi/ei saa loomaga tegeleda.